Biblioteraapia

Ennast leidnud inimene ei vaja ei kõrva- nina- kurguarsti , esteetilist kirurgi ega psühholoogi. Ta kümbleb alaägedas õnneseisundis ning talle pole peale enese suurt midagi vaja. Näiteks: Diogenesel, kes tünnis peesitas oli ainsaks mureks, et teda vaatama tulnud filosoofid ei varjaks tema eest tema päikesepaistet.
Kui Teiega nii hästi ei ole võiksite enese parema tunnetamise nimel minu poolt hinnatud raamatuid lehitseda!?

Loete ju seda kirjutist tõenäoliselt just seepärast, et teil esineb mingeid kehalisi või vaimseid ebakõlasid. Tabletid ja operatsioonid ei pruugi siin alati aidata. Pakun ilukirurgia eel ning kroonilise kurvameelsuse, stressi ning hingevalu puhuks biblioteraapiat. Soovitatud tekstid on minu poolt läbi loetud ning ei tohiks omada tugevaid kõrvaltoimeid.

Loodan selle kirjanduse abil edendada teie hingelist heaolu, unerahu, edu töös ja õnne isiklikus elus. Kindlasti aitab õige „öökapiraamat” kaasa ka mõnede kehaliste hädade taandumisele.

Raamatud – see on võimalus suhelda eriliste inimestega ja saada osa nende maailmavaatest.
Tänu trükisõnale võime seda teha omas kodus mugavalt patjadel lesides.

Kuigi vaimsed otsingud oleksid kasulikud ka noortele ei tunne nad selle vastu erilist huvi.

Minu poolt soovitatud raamatud sobivad eelkõige neile, kes on rohkemal või vähemal määral „keskeakriisi” tundnud. Mis on see keskeakriis? Ăśks aktiivne Rootsi kolleeg sõnastas selle nii: „Siin ma nĂĽĂĽd olen, minu töö, minu naised, minu lapsed…!” Tal oli kolm abielu ja kuus last. Ta oli omandanud oma ameti kõrgtasemel. Ta tegeles lisks sellele ka õpikute väljaandmise ja ĂĽliõpilaste õpetamisega. Ta oli 42 aastat vana, heas vaimses ja fĂĽĂĽsilises vormis, veidi hall.

Keskeakriis on see kui järsku peatud ning vaatad olukorrale uue pilguga. Märkad äkki, et oled elult krahmanud ĂĽhte ja teist, kuid „see pole see,… pole see”. Saad aru, et elu on just selline „siin ja praegu”. Just nende naiste,meeste,laste ja töödega.Mingit „lämmatavat õnne seitsme mäe ja mere taga” ei saa vist selles elus tulema. See avastus demoraliseerib ja muudab senisel viisil edasitrĂĽgimise mõttetuks. Mõned otsustavad aeglase enesetapu kasuks töö,seksi või mõnuainete läbi.Teised eksisteerivad passiivselt, hallilt, unistusteta. Kolmandad vaatavad kaine pilguga ja leiavad lahendusi ja – miks mitte vanusele vaatamata ka „hingematva õnne”.

Noorte rõõmud on valdavalt kehalised, ekspansiivsed, materiaalsed. Söök seks ja rock’n’roll juhivad suurel määral nende mõtteid.Elu on ilus. Nõuandeid ei vajata. Ainsaks piiranguks on raha.

Keskeakriis on vaimne. Kehalise võimekuse vähenemise tõttu kuivab senise õnne allikas kokku. Liha muutub nõdraks. Seda saab kompenseerida vaid vaimu vägevusega. Vaimne kasv ei toimu iseenesest. Vaja on appi võtta kogu elukogemus, rakendada distsipliini ning kasutada iidseid tehnikaid. Saada müstikuks. Siin ei ole mitte midagi uut. Kõik on teada ja raamatutena riiulilt võtta.

Vanas Hiinas jagati elu kolmeks etapiks: „20 aastat õpid, 20 aastat võitled ja 20 aastat saad targaks.” Targaks saadi senise elukogemuse läbitöötamisel enesekaemuse, meditatsiooni ja esoteeriliste praktikate abil.

Elatanud Goethe iseloomustas elufaase järgnevalt: laps on realist,nooruk idealist, mees
on skeptik ja rauk on mĂĽstik.

Igal eal on omad rõõmud. Eluperioodide iseärasusi tunnetades väldime kriise ja võidame juurde paarkĂĽmmend õnnelikku aastat. Säilitame parema tervise. Saavutame eneseteostuse – viljaka elu.

Kurt Vonnegut jutustas oma raamatus „Tšempionide eine” loo sellest, kuidas kaks pärmiseent sõid suhkrut ja arutasid universumi probleeme. Lõpuks surid nad oma eneste saasta sees, ega saanud kunagi teada, et tegelikult tootsid nad hoopiski šampust! Milline inimlik kujund!

Me toetume õige tee leidmisel maailmavaatele. Maailmavaade annab elule mõtte.
Igaüks, kes ei oska une pealt vastata küsimusele, mis on elu mõte, on seni elanud teatud mõttes mõttetult!
Koolis ja kodus meile sellest ei räägitud. Tuleb raamat võtta ja ise pusida, sest mõttetult elatud elu toob kannatusi, millest väljumine on raske.

Olen kohanud probleemidega inimesi, kes poevad ajapuuduse taha. Vaja peret toita. Töötan niigi „ööd ja päevad”, millal mul aega raamatuid tuhnida.

Arutasin kunagi laulva revolutsiooni eelõhtul oma lapsepõlvesõbraga „Ziguli teeninduse” järjekorras seistes, mis on saanud meie ĂĽhisest tuttavast, autoluksepast, kes meid varemalt ikka tagauksest väljaspool järjekorda töökotta sisse laskis. Sõber ĂĽtles, et lukksepp on nĂĽĂĽd Soomes. KĂĽsimusele , et mis ta seal teeb, olevat mees vastanud, et töötab „ööd ja päevad….ööd ja päevad”. Sõber oli raamatupidaja ja tegi mulle selgeks, et isegi kõrgelt hinnatud töötaja ei rikastu iialgi. Rikastub vaid ettevõtja.
Minu teadvuses käis „klõps”. Milleks siis rabada „ööd ja päevad”kui nii kui nii ei rikastu!? . Tuleb leida ka kõige pingelisemal perioodil see paarkümmend minutit päevas, et mõelda elu mõtte üle.Kas kõik see, millele ma oma aega kulutanud on ikka seda väärt!?

Mida meil tegelikult vaja on!? Mis teeb meist rikkad?
Inimesel pidi olema neli hingelist põhivajadust. Ta vajavat armastust,vabadust, võimalusi loovuseks … ja olemist. Olemine on see kui lihtsalt ollakse,ei tehta mitte midagi!

Minu kolleeg ütles kord, et talle ei meeldi tööd teha. Töö olevat õpitud tegevuse kordamine.Hobune tegevat tööd! Tema töö olevat rohkem nagu õppimine ja see olevat selge nauding.

Kas minu töö on nauding? Kas mina tahan töötada nelikümmend tundi nädalas? Kas ma olen hobune? Mõistlike vajaduste korral polevat tänapäeva tehnoloogiat arvestades ühe leibkonna materjaalseks tagamiseks vaja üle nelja tunni päevas töötada. Kui ollakse sunnitud töötama rohkem, pidavat mõtlema, keda ja mille pärast orjatakse?!

Me võime asjadest arusaamise korral muuta kogu oma elu. Otsast peale hakata ei olevat isegi siis hilja, kui elada peaks olema jäänud vaid üks päev!

Olen aastaid selliseks enesevaatluseks kasutanud „öökapi raamatut”. Une kvaliteedi määravad viimased mõtted ja tunded mis läbivad meelt hetkel kui „pilt kustub”. Parima eelhääletuse uinumiseks annavad elumõtte temaatikaga haakuvad kirjatööd.

Paljud sellised raamatud on materjalistliku maailmavaatega lugejale mõistetamatud- mis teha!?
Kahjuks pole materjalisti võimalik kuidagi kaitsta keskeakriisi ja vanadusdepressiooni ning sellega kaasuvate terviserikete eest. Materjalist peab müstikuid hulludeks. Kui aga „hullusega” käivad kaasas elurõõm, tervis ja teotahe – miks siis mitte natuke „hull olla”.

Eksisteeriv reaalsus jaguneb tunnetatavaks-nähtavaks, tunnetatavaks-varjatuks ja tunnetamatuks. Varjatud-tunnetatavat ei saa tänapäeval veel teaduslike meetoditega täielikult hoomata.
See on võimalik inimese biovälja kaudu, eluenergia abil, müstilisi tehnikaid rakendades.

Laste „pesast väljalendamise”järgselt on tiibetlastel kombeks käia ära palverännakul ja omandada mõned müstilised tehnikad, et olla vaimselt ettevalmistatud suremiseks. Laste kasvatamise ajal ei olnud selleks enamasti mahti.

Osa mõtlejaid vaatlebki kogu elu kui ettevalmistumist surmaks.
Surm annab elule mõtte ja tema eiramine jätab meid ilma võimalusest elada iga päeva nii nagu oleks see meie elu viimane.

Keskmine Tallinlane käitub nii nagu oleks ta surematu! Surm aga võib meid tabada igal hetkel.

Mõnikord küsivad patsiendid, kas narkoosi tagajärjel võib ka surra? Loomulikult võib! Statistiline tõenäosus surra operatsioonilaual on siiski kümme korda väiksem tõenäosusest surra tänaval.Seega on tõeliselt ohtlik mitte haiglas viibimine vaid sinna tulek ja koju minek.

Ühel hommikul jõudsin kerge hilinemisega tööle. Parkisin auto haigla kõrvale , vaatasin halli müüri ja mõtlesin, et mida teeksin küll siis kui tänane päev oleks minu elu viimane?!
Oli selge, et tööle ma küll ei läheks! Aga millele tahaks kulutada oma elu viimast päeva?
Tekkis soov kohtuda mõnede eriliste inimestega, kes elu jooksul mulle tähtsad olid olnud. Oleks tahtnud külastada loominguga seotud kohti.Skulptor Amandus Adamson , näiteks olevat palunud end matta oma viimase monumendi juurde – Pärnus. Mõte surmast väärtustas armastussuhted ja loomingu. Kõik muu tundus nii odav.

Elu on nagu maraton.Rabelemisega siin suurt midagi korda ei saada. Erinevalt spordivõistlusest on siin kõik abivahendid lubatud. Võib leida otsema tee. Kasutada kõrvalist abi või topingut raamatute näol.

Soovin helgeid lugemiselamusi